• Birgit

Pildikesi Pariisist

Hei-hei!


Võtsin jõu kokku ja hakkasin novembri tegemistest postitust tegema, kuid täheldasin, et ühest nädalavahetusest on kuidagi liiga ohtralt pilte. Nii otsustasin teiega kõigepealt neid jagada ja novembri lõpus (kuigi juba on novembri lõpp, ups) kogu kuust ülevaate anda.


Niisiis, ühel novembrikuu pikal nädalavahetusel sai vahetusperega Pariisis käidud! Pikka juttu siinkohal ei tule, rõhk on piltidel. :)



Allikas: https://blog.urbanflatinparis.com/lhistoire-des-arrondissements-de-paris/

Ööbisime vahetusisa Fabieni parima sõbra pool. Ta elab 18. arrondissement’is ehk siis väga Montmartre‘i lähedal. Korter on selline, et ühelt pool paistab Sacré-Cœuri kirik ning teiselt poolt on vaade Pariisile koos Eiffeli torni tipuga. Mina magasin Eiffeli torni vaatega toas! Tuleb tihti elus ette, eksju?


Jalutasime, käisime Pariisi brasserie’ des söömas ning käisime ka ühel kunstinäitusel Monnaie de Paris’ ameeriklanna Kiki Smithi näitust vaatamas. Meile kõigile väga meeldis.



Jalutuskäik hostperega üle Montmartre‘i teisele poole Pariisi, 11. arrondissement’i. Käisime mööda metroopeatusest, kus "Amélie" filmi tegevus toimub.



Seiklesin pühapäeval ka üksinda ringi. Kõigepealt käisin jooksmas, nimelt jooksin kaheksateistkümnendast seitsmendasse arrondissement’i Eiffeli tornini ja tagasi(!) ja siis jalutasin ringi, süües teepeal hommikust (oh üllatust, croissant’i ja pain au chocolat’d). Käisin ka Montmartre’i surnuaial, kus oli ootamatult palju kasse. Paar vanatädikest toitsid neid ümaraid kõutse, nii et neil seal trilli-tralli küllaga. Kindlasti on neil öösel mõnus kabelikestes vihmavarjus olla. Koduteel avastasin, et olin kellegi väljaheite sisse astunud, võite arvata, mis olendeid ma selles kahtlustan... Eesti surnuaiad on väga teistsugused.





Kahjuks või õnneks on nii, et inimene harjub kõigega. Nii ka mina oma elu ja elukohaga vahetusaastal. Asjad, mis panid mind alguses ahhetama ja ohhetama, on nüüd nii argised. Minu linnakese väiksed telliskivimajakesi täis tänavad, kohvimasin seina sees, viigimarjapuu aias või lihtsalt minu tuba ei tekita minus enam kaugeltki selliseid tundeid, mis need olid esimesel korral, kui neid nägin. Nii on ka Pariisiga. Kaugelt Eestist tundub see nagu mingi imedelinn, ulme ja hea klišee, aga päris elus kohal olles, on see lihtsalt linn, mis on minu kodust kahe ja poole tunnise autosõidu kaugusel. Seepärast olen vahel mõelnud, et tahaks minna üheks päevaks Eestisse ja näha oma praegust elu kaugelt ja objektiivselt. Ja siis rohkem imestada, märgata ja olla tänulik. Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan, on see, et üksinda Pariisis ringi uidates märkasin ühte vene toidupoekest, kust algul mööda kõndisin, kuid siis tagasi pöörasin ning sisse astusin. Ja see oli midagi koduskäigu sarnast! Mina ütlesin poemüüjale: "Bonjour!", aga tema vastas mulle: "Здравствуйте!". Kohtasin pelmeene, Kārumsi kohukesi, heerigat, kalaküpsiseid, Vene kosmeetikatooteid, mida emme kasutab ja kohupiima. Sügavkülmas oli ka must leib ja meekook. Kahjuks ühtki Eesti produkti ei leidnud, kuid kodune oli küll. Avasin poekese ukse ja laususin: "До свиданья!" ning astusin Pariisi tänavale. "Birgit, see on ju nagu unenägu, ma olen Pariisis! Ä g e!" mõtlesin ma.



Ma olin Pariisis ühe korra varem käinud. Nimelt, 2016. aastal käisin kunstikooliga väga põhjalikul Pariisi reisil, mistõttu on mul vist kõik kohad, mida turistid peaks külastama, tehtud ja nähtud. Nendest pariislastest, kellega rääkisin, olin ma küll rohkem muuseume ja kirikuid külastanud, mis on päris naljakas. Sellest kunstikooli reisist oli mulle Pariisist hästi kindel ja idülliline mälestus jäänud, kuna see reis oli nii tore! Aga seekordsel reisil Pariisi ööbisin teisel pool Pariisi (kunstikooliga ööbisime Notre-Dame’i lähedal, ilmselt 4. arrondissement’is), sõitsin takso ja autoga linnas ringi ja jalutasin üksinda mitte täiesti kesklinnas ringi, mistõttu nägin ja tundsin sellest linnast uusi asju. Ja muidugi kõikse olulisem on see, et ööbisin ja elasin pariislastega pariislaste korteris. Nii et kokkuvõttes jah, pärast seda nädalavahetust tean rohkem, milline on pariislaste Pariis. Ja see on lahe!


Pisukesi mõtteid veel: mulle ei mahu pähe, kuidas Pariisi jalgratturid elus on. Ja Pariis kinnitas mulle veelkord seda baguette’i värgindust: ka Prantsusmaa pealinnas tulevad pühapäeviti kell kaheksa hommikul tänaval vastu sonisid kandvad vanahärrad, baguette’id kaenlas. Mõned klišeed pole pelgalt klišeed.



Ja lõppu lisan, et soovitan kõigil soojalt vahetusaastale minna, sest võib juhtuda, et saate magada toas, kus näete aknast Eiffeli torni valgusvihku. La vie est belle!


Kallid!

Või bisou’d, nagu siinmail öeldakse!

Birgit





© 2019 by Birgit R.

This site was designed with the
.com
website builder. Create your website today.
Start Now