"November. Kuidas ma juba siin kolm kuud olen elanud? Kuidas!? Mis ma selle aja jooksul teinud olen? Mis ma olen saavutanud? Kas ma olen saavutanud? Kas teised vahetusõpilased on arengutes minust eespool? Kas? Mis?"
Ma tean, et tegelikult pole sellistel küsimustel mõtet, kuid kirjutasin need read novembri viimase päeva õhtul rongis teel koju, kui olin päev otsa vahetusõpilastega koos olnud.
Aga siiski väikesed meenutused minu novembrist:
Novembris käisin Pariisis, novembri algul olin Prantsusmaal Angers’is.
Käisin kaks korda teatris: ühe korra Stellaga Vabalava etendust “Elagu elu, mis põletab rinda” ning teine kord klassiga Camus’ etendust “La chute” vaatamas.
Käisin ka Brüsselis BOZARis Constantin Brâncuși näitust vaatamas, mis oli väga ilus ja inspireeriv. Üldse on see kunstikeskus superlahe. Lisaks käisime Stellaga enne teatrit Musée Oldmasters muuseumis, mille väljapanek on uhke, kuid üldiselt väga vaimustunud muuseumist polnud, sest ehkki saalid on grandioossed, siis sisekujunundus ning modernsus annab soovida. Nimelt oli seal nii hämar, et raske oli detailsetest madalmaade meistrite maalidest midagi aru saada ja kogu sisekujundus sellises 80ndate stiilis. Ja veel, Mariega käisime Magritte’i muuseumis tema enda ja Dalí näitusel, mis oli vahva.
Veel kultuurist rääkides, ma vaatasin sel kolmapäeval ERR-järelvaatamisest (etv-st tuleb häid filme!) filmi “Jules ja Jim”, mis meeldis mulle väga! Filmikunst ja prantsuse keel korraga - mida veel tahta?
Sekluseid
Ühel õhtul julgesin proovida ühte rada, millest olin mitu korda varem mööda jooksnud. Oli hea otsus, et läksin! Nägin taas hirmsaid Belgia lehmi, mitu korda libisesin äärepealt mudasel kallakul ning lõpuks sattusin keset kaalikapõldu, taamal minu kodulinn.
Väike saladus ja suur süda
Mul on viimasel ajal palju tunde ära jäänud, kuna õpetajad pole kohal. Vähemalt minu koolis Belgias ei tule keegi tunde asendama ka, nagu Eestis tavaliselt on. Tunnid jäävad lihtsalt ära ja mul on veel rohkem vaba aega, kui mul peaks olema. Ma olen teinud väikseid huvikooliotsinguid, aga senini on need olnud edutud, kuna kohad on igal pool täis. Muidugi ma võiks kõik kodutööd ette ära teha ja prantsuse keele selgeks õppida ja iga päev sporti teha ja... Aga nagu ei viitsi ka. :)
Samas on kogu see vaba aja suur hulk väga huvitav, kuna Eestis olid mu viimased ma ei teagi mitu aastat nii tiheda graafikuga, et uh-uh-uu. Võib-olla järgmine aasta taas Eestis olles igatsen seda taga, kes teab.
Nivelles’i novembrised hommikud
Minu linnakeses on suuremates kohtades olemas raamatukapikesed, nagu pildilt võib näha. Võid sealt võtta raamatu ja pärast tagasi viia. Leidsin ühe sellise ka väga suvaliselt tupiktänavalt. Armas.
Viimasel pildil Parc de la Dodaine.
Ükskord toimus meil kodus "väike" kellakolmene brunch.
Härmatis
Täna sain taaskord aru, et mu elu nii-nii heaks osaks on avastamised. Nagu näiteks siis, kui ma jooksen uude kohta ja näen ilu.
Sel, 17. novembri hommikul tegin küll mulle juba tavalise jooksutiiru, aga hommik oli nii eriliselt ilus!
Jah, mu linnake on nii väike, et tavaliselt jooksen ringikesega linnast välja ja siis tagasi.
Cologne
Novembri viimasel päeval puudutasid minu jalakesed esmakordselt Saksmamaa pinda. Nimelt käisime YFUga Kölnis jõuluturgudel. Muide, prantsuse keeles on Kölni nimeks Cologne, nii et ma ikka pikka aega ei saanud aru, et me Kölni läheme, naljakas. Linna toomkirik on väga suurejooneline, üleüldiselt on huvitav see, et vähemalt kesklinnas pole vist ühtegi vana maja, sest sõda hävitas kõik. Vahetevahel torkab silma "kesksaegne maja", mille fassaadil aastaarvuks 1952 on. Kahju, aga mis parata, inimesed juba teevad lollusi ja totrusi. Linna kesklinn on väga ülerahvastatud, nagu tõesti väga-väga ülerahvastatud. Ronisime kiriku tippu vaadet nautima ning trampisime läbi nii kaks-kolm jõuluturgu viiest. Stellaga otsime entusiastlikult jõuluturgudelt midagi praekapsa sarnast, kuid ei leidnudki lõpuks. Kuulduste järgi söövad seda sakslased küll. Sõime hoopis reibekuchen’eid ehk frititud riivitud kartulist soolaseid pankooke õunamoosiga, mis olid täitsa maitsvad. Ostsime ka früchtebrot’i ehk kuivatatud puuviljadega leivapätsikujulist kooki, vesikringlit(!) ehk pretzelit ja mingit õunapirukat. Jah. Ja tegelikult jõime päeva lõpus ka, kas kakaod või hõõgveini. Nalja sai ka.
Ja nüüd jõulude poole!
Birx