Tervitused jaanuari ääre pealt!
Jaanuari alguse paiku otsustasin, et hakkan rohkem riske võtma. Mitte selliseid riske, mis mu elu ohtu seavad, vaid selliseid häid riske. Kuna kuhu see mökutamine ikka elus edasi viib?
24. jaanuaril sai täis minu 5 kuud Belgias, mis ajendas mind muidugi veel rohkem mõtisklema ning analüüsima, kuidas mul siis siin läheb. Kõik peab ju jõudma ära teha! Ja mul on ees vähem kui pool vahetusaastat!
Küsimusele vastuseks võin öelda, et mul läheb hästi, tõesti hästi. Kõik pole küll võib-olla täpselt nii nagu ma ette kujutasin, kuid ma olen õnnelik. Ja see on olulisim. Seekord ma siis üritangi kirjutada sellest, millest muidu eriti kirjutanud pole.
Niisama
Alustuseks, koduigatsust pole mul küll ühtegi korda niimoodi olnud, et ma nutaks. No ma pigem ütleks, et koduigatsust polegi. Vahel keerleb peas Tallinn või Hiiumaa või omad inimesed, aga siis üritan end päris elu lainele viia, sest tean, millist kogemust vahetusaastalt ootan ja päriselu on tore. Küll oskan ma öelda, et algul väljendus minu igatsus unenägudes. Ehk isegi novembris veel nägin pea igal öösel unenägusid Eestist: perest, sugulastest, sõpradest. Ja nii kaks nädalat pärast Eestist lahkumist nägin unes mitte eriti lõbusaid lahkuminekuid - mmmm, kui vahva positiivne algus koolipäevale!
Mul oli ikkagi liigselt eelarvamusi vahetusaastast. Kujutasin ette, et kohe kui Belgia maapinnaga kokku puutun, hakkan täiesti uueks inimeseks ja olen tubli, enesekindel, julge, ilus - kõik, mida ma tahaksin, et oleksin. Ja et kuu ajaga räägin prantsuse keelt B2 tasemel vigu tegemata. Lubage naerda! Kuigi ma tean, et olen oma ideaalminale siiski suurel kiirusel lähenenud, ei tunneta ma neid muutumisi, arvatavasti saan neist endas aru nii pool aastat pärast Eestisse naasmist. Praegu olen endiselt Birgit, mulle valmistavad elus raskusi samad asjad ning prantsuse keelt räägin aktsendi ja vigadega. Nii see on!
Jaanuarilõpureis Stellaga Luksemburgi, mida soovitan soojalt külastada. Poleks oodanud, et see selline muinasjutulinn on. Täpselt nagu printsessifilmides.
Koolist
Jaanuari viimane koolinädal oli äärmiselt raske... Esmaspäeval jäid 2 tundi ära, teisipäeval oli mul kokkuvõttes 4 tundi (1 tund jäi ära), millest kaks olid kehaline kasvatus, kolmapäeval, nagu tavaliselt oli mul 3 tundi, neljapäeval tavaline koolipäev ehk 6 tundi ja reedel jäi kool ära, kuna õpetajad arutlevad millegi üle (otsetõlkes on selle päeva nimi "pedagoogiline päev").
Üldiselt on koolis õppimise ja õppeedukusega mul hästi. Ehk isegi väga hästi. Nende viie kuu jooksul pole ma vist ainult paari tööd teistega kaasa teinud. Aga eile oli jälle üks, mida kaasa ei teinud... Kas ma hakkan kooli lõdvemalt võtma?
Mu klass on täitsa tore, kuid võib-olla mitte nii avasüli vastuvõttev kui mina ja ka teine vahetusõpilane mu klassis, Emma, oleksime ideaalis oodanud. Koolis on mul vahel klassikaaslastega vestlused hästi toredad ja soojad, ehkki enamjaolt pealiskaudsed. Ja väljaspooli kooli pole ma kellegagi midagi koos teinud ehk oma sõbraks ma hetkel kedagi pidada ei saa. Mu klass on gruppideks jagunenud, mis on ka teatud mõttes normaalne. Üldiselt pole ma siiani tundnud, et mul kellegagi klassist päriselt ühiseid huvisid oleks (väljaarvatud Emma :-) ), mis on natuke kurb. Nad on lihtsalt teistsuguseid inimesed kui mina, mis on samas ka väga värskendav.
Koolis on põhimõtteliselt suhtlemiseks 2 aega, kui sa just tunni ajal padrata ei taha: 20-minutiline vahetund ja tunnine söögivahetund (ja sööjate grupid hargnevad kogu Nivelles'i linna peale laiali). Ehk siis see, kellega sa sööd, on sinu sotsiaalses elus väga oluline. Mina söön tavaliselt 3 tüdrukuga oma paralleelklassist, kes on hästi toredad. Kuigi väljaspool kooli me midagi koos pole teinud...
Väike killuke: kuni veebruarivaheajani käime me kehalise kasvatuse tundides tennist mängimas. Mina, kes ma varem pea polnudki seda mänginud, harjutasin õpetaja juhtimisel eelmises tunnis servimist... Ja tennisemängu oskamine on tegelikult mitu aastat mu väike unistus olnud.
Aga, kõik võib veel järgneva viie kuu jooksul muutuda! Ja kuna mina olen nüüd riskialdis tüdruk, siis on mu šansid suuremad! ;-)
Minu riskivili Pinja! Käisime Belgia merd kaemas. Olid ikka uhked lained küll.
Sõbrad
Seevastu vahetusõpilaste hulgast olen mitu väga head sõpra saanud, kellega tean, et jään, kas suuremal või vähemal määral, pärast vahetusaasta lõppemist ka suhtlema. Ja see on nii tore!
Asi, mida olin tahtnud vahetusaasta algusest ära teha - vaadata oma katusel päikesetõusu. Tegin seda koos kalli Marie'ga süües küll veidi ebaõnnestunud isetehtud vahvleid, juues teed ning kuulates algul jazzi ning hiljem Griegi "Hommikumeloodiat". Õues oli vist isegi paar miinuskraadi.
Vahetuspere
Vahetuspere! Ma arvan, et see on siiski parim, mille olen sellelt aastalt saanud. Minu suhtlus nendega on tõesti selline, millest unistasin, et mul oma vahetusperega oleks. Tänu!
Pinjaga Liège'is kolm päeva enne tema äralendu Soome (ta tuli pooleks aastaks).
Tegutsemine
Ükskord kirjutasin, et mul on liiga palju vaba aega. Ikka veel on. Aga, ma üritan seda aktiivselt ära kasutada. Sõlmisin endaga kirjutamata reegli, et iga päev pean kodust väljas käima, kasvõi pühapäeval minema tunnikeseks jalutama.
Mõnikord jooksmas, kui tunnen, et kõik on võimalik. Kas siis õhtul või hommikul.
Belgias on mulle kahjuks sihuke imelik värk, et huvikoolide/trennidega poole aasta pealt liituda ei saa. Olen uurinud kahest kunstikoolist, maahokitrennist jne. Septembri alguses ma aga veel ei teadnud, mida ma teha tahan ja kuna suve algul olin intensiivse kunstikooli lõpetanud, siis Belgias kohe sinna ei kippunud. Mõtlesin, et tahaks uusi ja sportlikke asju proovida. Aga ei teadnud ka mida. Ja siin ma siis nüüd olen, kohe-kohe veebruarikuus. Peaaegu oleksin liitunud prantsuse keele tundidega võõramaallastele (7h nädalas!), aga sain aru, et see on minu tasemele siiski mõttetult lihtne. Ja ükskord käisin jooga proovitrennis. See oli täitsa tore, aga sinna edasi-tagasi jalutamine võtab 1h20min aega... Ühe korra nädalas käin basseinis ujumas. Hakkasin prantuse keele grammatikaõpikut lugema. Palju linnu, muuseume ja teatreid on veel külastamata. Ja nüüd hakkan tõenäoliselt vahel varjupaigakoertega jalutamas käima. Üritan midagi oma eluga ära teha.
Belgia peod on sellised...
Ja Emmal, kes elab maal, külas.
Kultuurirubriik
Hostisa Fabien tutvustas mulle ühel päeval lähemalt kahte hiiglama tuntud tõelist prantuse lauljannat, kelle muusikat teadsin neid end teadmata.
Barbara: https://youtu.be/d9cEY13bUTo
Dalida: https://youtu.be/LYAvhujK4nA
https://youtu.be/qxIQVeppGQY (tegelikult nägin tema kuju Pariisis Montmarte'il :-))
Jaanuari viimasel õhtul lähen Stella poole tema sünnipäeva tähistama ja laupäeva-pühapäeva veedan Prantsusmaal Lille'is.
Iga kuu siin on olnud eelmisest veel parem. Nii et veel parema veebruarikuu poole!
Päikest ja pilvi!
Mina