Kätte on jõudnud aeg oma blogi ja äkki ka vahetusaasta (?) otsad kokku tõmmata. Märtsist on saanud juuni. 22. juunil saab täis kolm kuud Belgiast tulemisest. Veedan Hiiumaal, vanaema juures juba vist neljandat nädalat. Elu nagu jahedal suvel, aga blogi pooleliolek kripeldab ja poes käies desinfitseerin käsi.
Viimase postituse oma elust tegin 19. märtsil. Soovin teiega oma mälestuste pilvede taha mattuvat Belgia elu lõpunädalat jagada. Ehk siis 15-22 märts.
15. märts, pühapäev, minu sünnipäev
Hommikul lahkusid sünnipäevalpeolt mu sõbrannad. Marie tegi veel nalja, et näeme siis veel, kui meid just koju ei saadeta.
Õhtul käisin nukrutseval jalutuskäigul kõrvallinnas, kuhu polnud kunagi varem jalutanud. Kuulasin ABBAt ja mõtlesin elu üle järele. Ilus oli! Siis suutsin endas enam-vähem lahkumise osas rahu sõlmida. Kuna mu Belgia elu tundus sõrmede vahelt ära voolavat nagu liiv, siis muutus maailm mu silmis veel ilusamaks, mis muutis omakorda mind veel kurvemaks, et pean äkki lahkuma. Kevad oli kätte jõudnud, ojake vulises, linnud laulsid, õhus oli tunda mulla lõhna, taevas oli roosa ja tuuleke pehme ja soe. Ja nii palju kohti veel avastada!
16. märts, esmaspäev
Kuna elu üle järele mõeldes sain aru, et tuleb oma võib-olla viimseid päevi vahetusaastal ära kasutada, läksin hommikul vara jooksma. Leidsin ühe väga kauni metsa, mida võib kohe päriselt metsaks nimetada, kus ma polnud ka kunagi käinud! Päike, õitsevad puud küngaste vahel, nartsissid, udu, orav, linnukesed, jõgi, ojakesed, tohutult karulauku... Maagiline!
Koju jõudes hakkasin tegema ameerikalikke šokolaadiküpsiseid, mis pole kunagi nii head välja tulnud ning koristama, kuna vajasin nii väga mingisuguse füüsilise töö tegemist, et natukenegi rahuneda.
17. märts, teisipäev
Hommikut alustasin jälle varase jooksuga, seekord oma tavalist rada pidi. Nartsissid, päike, oravad, jänkud ja linnud taaskord. Tõeline muinasjutumets!
Hiljem päeval läksime vahetusisaga aianduspoodi, et igasuguseid lilli, põõsaid ja isegi ploomipuu osta ja päev mõnusalt sooja päikese all aias üheskoos sisustada. Ploomipuu kohta ütlesid nad, et see on minu puu! Nii head mälestused. Sel päeval saime minu jaoks rõõmsa uudise, et lahkun Belgiast kahe nädala pärast ehk esimesel aprillil, mis tähendas, et suurem rahutus kadus.
Õhtul teatas peaminister, et homsest ehk kolmapäevast algavad liikumispiirangud, rangemad kui Eestis olid. Sel õhtul sõin oma vahetusaasta viimased Belgia friikad, kuna järgmisest päevast friikaputka lihtsalt suleti.
18. aprill, kolmapäev
Tihe sotsiaalne päev, et parimad sõbrannad veel ära näha ja hüvasti jätta. Vististi kell üheksa sain kokku Marie'ga Tšehhist, kes juba järgmise päeva õhtul ära pidi sõitma. Jalutasime tema kodulinnas ringi paar tundi enne liikumispiirangute algust, mis oli päris veider. Hiljem oleks see lihtsalt natuke ebaseaduslik olnud. Olime optimistlikud ja lootsime, et ehk saame juba juunis Belgiasse tagasi tulla ja ka kokku saada. Praegu tundub see mulle kahjuks väga-väga ebarealistlik. :-(
Siis läksin järgmisele kohtumisele Emmaga USAst, tema lahkus Belgiast küll alles kuu aja pärast, kuid meie viimaseks kohtumiseks jäi see siiski. Jalutasime Nivelles'i pargis ja linnas ringi, sõime isegi ühe veel lahtiolevast pagarikojast ostetud ekleeri linna keskväljakul.
Neljapäev, 19. märts
Ma ei teinud sellel päeval vist midagi erilist peale jalutamaskäimise ning blogipostituse kirjutamise. Arvasin ju siis, et mul veel kaks nädalat avastamas käia... Ilmselt koristasin ka oma korruse ära - füüsiline töö on stressi vastu väga hea. Õhtul tellisime hiiglasliku koguse sushit, mis oli väga maitsev ja hästi tore. Belgias oli see minu teine kord sushit süüa!
20. märts, reede
Nii keskpäeval sai mu vahetusisa kõne, et minu 1. aprilli lend on tühistatud ja mul tuleb valida, kas lahkun ülehomme lennates Amsterdami, siis Helsingisse (!) ning sealt laevaga Tallinnasse või lähen millalgi aprillis, aga siis pole enam kindel, kas lende üldse on. Otsustasime, et lähen pühapäeval ning asusin asju pakkima. Õhtul käisin jalutamas ka.
Jätsin päris mitmed raamatud ja dušigeelid Belgiasse, mille loodan suvel ära tuua, kuna kohvrisse lihtsalt ei oleks mahtunud.
Jäädvustus minu maailmailusaimast toast enne pakkima hakkamist. Igatsen!
21. märts, laupäev, viimane päev Belgias
Otseloomulikult käisin nartsissimetsas jooksmas, kus hakkasid tärkama juba ka sinised kellukesed, mille õitsemist ma kahjuks näha ei jõudnudki. Kui guugeldada "Belgia mets" või "Belgium forest", siis põhimõtteliselt ainult sellised sinavad kevadised metsapildid tulevadki. Loodetavasti kunagi elus näen ära!
Rikkalik hommikusöök vahetusisa Fabien'i küpsetatud pannkookide, kohvi, õunamahla ning paari šokolaadisaiakesega.
Pikalt räägitud, kuid mitte kunagi päriselt asjani jõutud klaverimänguõpetamine minu hostisa poolt sai siiski viimasel päeval teoks - nii tore!
Õhtul käisin inimtühjas kodulinnas jalutuskäigul. Minu kodulinn seitsmel kuul minu elust! Nii kevadine ja nii ilus!
22. märts, lahkumine ja jõudmine
Ausalt öeldes ma ei tundnud enam lõpuks midagi. Tahtsin, et sellele õudsele äraminekule juba joon alla tõmmatud oleks. Ma ei mäleta, mis kell mu lennuk läks, aga igatahes pidin ärkama vara, äkki kell 3 hommikul? Kiirtee lennujaama oli täiesti tühi. Täiesti tühi. Ja see pole Belgias normaalne, kuna Belgias on kogu aeg ja igal pool inimesi. Lennujaama sõidutas mind ainult minu üks vahetusisa ning mina pidin istuma tagaistmel, sest just nii oli ainus viis seaduslikuks autosõiduks.
Tabloolt on näha, et põhimõtteliselt kõik lennud olid tühistatud. Kui lõpuks väravatest sisse sain, läks ka minu lennu ärajäämise kartus ära. Mu kohver oli 3kg ülekaalus, õnneks halastas lennujaamatädi mulle millegipärast, kuid mainis ikkagi, et tegelikult tuleks selle eest sada eurot juurde maksta. Aitäh, lennujaamatädi!
Kuna lennureisijad pidid distantsi hoidma, olin mõlemal lennul täitsa oma reas ja sain akna all istuda, mille eest olen tänulik.
Amsterdamist alates reisin koos Šveitsis olnud vahetusõpilasega, mis oli tore. Aeg lendas kiiremini ning saime elulugusid rääkida ja muljeid vahetada. Sadamas kohtusime ootamatult mitme USAst naaseva vahetusõpilasega, nii et kokku meid täitsa suur bande sai!
Eestisse kohale jõudes oli ilm nagu novembris, lõpuks sadamast väljudes oli juba pime. Belgias oli rohkem suve tunne nagu...
Äraminek polnud minu jaoks kõige raskem osa. Mu jaoks oli raskeim aeg, kui sain aru, et tõenäoliselt pean kohe-kohe kõik pooleli jätma. Kui sellest enam-vähem üle sain, muutusin edaspidi juba natuke tundetuks, kõik tundus niikuinii paratamatu ja lõppenud olevat.
Esimene kuu Eestis oli mu jaoks raske. Elasin minevikus, nägin vahetusaastast (või hoopis vahetuskuudest!?) unenägusid ning üldse mõtlesin ainult oma Belgia elule. Kõige alguses tundsin, et ma polegi kunagi Eestist ära käinud, kuna siin poleks nagu midagi vahepeal muutunud.
Järgmises etapis mäletan end tundmast vastupidiselt, et ma käisin Belgias ja nüüd ei tunne end Eestis täiesti kodus. Harjusin ju siiski nende seitsme kuu jooksul nii mõnegi asjaga ära.
Siis hakkas elu tasapisi normaalsemaks muutuma. Tegime perega koos asju (kodust väljas ;-) ), sain sõbrannadega kokku jne. Ja nüüd olen maal. Ees on pikk suvi. Võib-olla pidigi see nii minema, et sel suvel võtan vabalt, kuna see on ilmselt viimane suvi, kus saan niimoodi "vabalt võtta".
Kahjuks ei oska ma nii positiivsel toonil oma blogi lõpetada nagu teised "normaalsed" vahetusõpilased eelmistest aastatest seda on ehk osanud. Muidugi ja kindlasti saab leida positiivseid põhjendusi ja tagajärgi sellele, et sel aastal paljude vahetusaastad varem läbi said, aga traagiliseks jääb see minu arvates igatahes. Ise olen mõelnud, et tõenäoliselt on minu tagasiminemissoov suurem kui muidu oleks olnud, kuna paljud asjad jäid saavutamata ja läbi proovimata. Lisaks on mul praegu olemas hea põhjendus, miks ma ei leidnud belglastest südamesõpru või ei jõudnud prantsuse keeles sinna tasemele, kuhu kujutasin, et jõuan (mis oli ka ilmselgelt liiga ulmeline!) - "kuna ma ei jõudnud!" :-) Minust igatahes see pandeemia puhkemine ei sõltunud ja minu traagika on ikka väga nunnu traagika.
Selle postitusega lõpetan ma oma armsa blogi tegevuse. Siia kirjutamine oli ootamatult aegnõudev ja raske, aga ka hulganisti toredam kui arvasin. Loodan, et mõned pereliikmed ja sõbrad on saanud vahetusaasta jooksul ennast minu tegemistega kurssi viia ning lugeda minu seiklustest teise nurga alt. Ja muidugi loodan, et see on inspireerinud või inspireerib tulevasi vahetusõpilasi või maailmarändureid! Aitäh kõigile lugejatele!
Vaikselt hakkan vist kibestumusest üle saama ja mõtlema ka selle peale, et ka Eestis on hea elada. Tegelikult on see siin ainus koht maamunal, kus saan olla täiesti mina ise, oma kultuuriruumis. Tegemata tegusid, kuna nii on kombeks ning ütlemata sõnu, mida tegelikult ei mõtle. Ja eesti keel - see on minu emakeel! Kui te pole välismaal elanud, ei oska te ilmselt ette kujutadagi kui suuresti mõjutab keel oma nüanssidega meie elu.
Koroonakammajaale vaatamata olen muidugi lõputult õnnelik, et läksin vahetusaastale, valisin Belgia, sattusin oma hostpere juurde, läksin sellesse kool ning leidsin need sõbrad ja kohtusin nende inimestega. Kõik läks ju tegelikult täiuslikult! Ma olen nii palju targem, olen nii palju näinud ja kasvanud. Olen parem inimene maailmale, kuigi sisemuses ikka endine mina. Julgen kindlalt öelda, et vahetusaastale minek oli mu elu parim otsus. Elumuutev!
Ma igatsen Belgiast paljusid inimesi, asju ja kombeid. Võtan Belgiast oma ellu kaasa nii palju, et raske on ette kujutadagi. Ootan juba väga võimalust sinna tagasi minna. Minu armastus Belgia vastu polnud armastus esimesest silmapilgust, aga see kasvas välja austusest ja sõprusest igaveseks. Äge, et on olemas üks teine koht maamunal, mis on minu koht, kus on minu mälestused, paigad ja inimesed ja kus mina olen ennast ületanud, olnud õnnelik ja mälestusi loonud. Nüüd on mulle selgeks saanud, et selles maailma kandis tahan oma elu jooksul veel korra elada. Belgias on mul veel palju-palju näha ja avastada. Lasen nüüd lahti.
Où se trouve le cœur, là est la maison,
Birgit d'Estonie qui était en Belgique