19. märts, neljapäev aastal 2020. Pühapäeval oli mu sünnipäev, sain 19-aastaseks, mis peaks ju rõõmus päev olema?
Nädal aega tagasi hakkas minu elu suure hooga muutuma. Kolmapäeva õhtul käisime hostisaga koju varusid ostmas ehk ostsime nelja kotitäie jagu konserve, makarone ja riisi. Samal õhtul hakkasid levima kõlakad, et koolid võidakse kinni panna. Neljapäeva hilisõhtul umbes kell pool üksteist saabusid Belgia ministrid pärast rahva mitmetunnist ootamist teleekraani ees oma pukkidele (tõestus Belgia riigi keerukusest) ning andsid teada oma otsusest esmaspäevast, 16. märtsist kõik õppeasutused kolmeks nädalaks sulgeda (pluss kaks nädalat vaheaega ehk kokku viis nädalat koolita). Reedel värisesid mul käed terve päev, kuna kartsin saada e-maili, et pean Eestisse naasma. Saabus kiri, et praeguses seisus võivad vahetusprogrammid jätkuda, kuid olukorra halvenedes võib juhtuda Eestisse tagasisaatmine. Paljud vahetusõpilased hakkasid juba siis oma kodumaade poole pöörduma. Pühapäeval sai mu emps kirja, et esmaspäeval antakse teada, mis on otsustatud. Hakkasid kuulduma kõlakad, et Belgia pannakse karantiini. Esmaspäeval sai emps kirja, et teisipäeval antakse otsusest teada. Samal õhtul sain Eesti YFUlt kirja, et kõik YFU vahetusprogrammid lõpetetakse. Teisipäeva õhtul teataski peaminister, et Belgias kehtestatakse kolmapäeva keskpäevast liikumispiirangud. Tänaval võib kõndida maksimum kahekesi 1,5-meetrist distantsi hoides. Kõik poed v.a toidupoed ja apteegid on 5. aprillini suletud. Kolmapäeval sain kätte oma lennupiletid. Lendan 1. aprilli hommikul Eesti poole, mis tähendab, et sain veel kaks nädalat ajapikendust, mille üle olen väga rõõmus.
Kokkuvõttes tähendab see kõik minu jaoks, et paari päeva jooksul sain teada, et 3,5 kuu asemel on mul ees kaks nädalat vahetusaastat. Päris drastiline muutus, või mis? Ja reedest teisipäevani olin hirmus, et pean juba järgmisel päeval lennukile astuma...
Ja nagu te arvata võite, pole see kerge. Ei mulle, mu vahetusperele ega minu sõpradele siin. Õnneks sain ma juba neljapäeva hilisõhtul kerge šoki kätte, hakkasin vaimu vaikselt valmis panema. Reede, laupäev ja pühapäev olid väga rasked. Kui ametliku teate vahetusaasta lõppemisest kätte sain, olin ma selleks juba suhteliselt valmis. Äralennu teadmatusest olen teinud igaks juhuks mitu hüvastijätu-nutujalutuskäiku ABBA dramaatilisemaid palasid kuulates (igaks eluetapiks sobilik muusika), hüvastijätujooksu mu nartsissimetsale ja muudki... Oeh.
Haarasin härjal sarvist. Eile hommikul enne karantiini algust sain hüvastijätmiseks kokku nii Marie'ga Tšehhist, kes juba täna õhtul lennukile läheb ning Emmaga, kellega loodan, et karantiinile vaatamata veelkord jalutama minna saan.
Vahetusaasta viimased kuud peaksid olema kõige-kõige toredamad. Nagu kõik see, mille pärast üldse vahetusaastale minna on vahetusaasta lõpp, kus oled rasked ajad läbi teinud ning lõpuks saad nautida. Mõistad riigi kultuuri ja kombeid ja elu, saad keelest aru, sul on juba mõned sõbrad ning kergem uusi teha, ilm on ilus ja soe, oled oma vahetusperega lähedane ja tunned end loodetavasti nagu kodus. Ja äkitselt on see kõrgpunkt, kulminatsioon ära lõigatud. K U R B. Aga ega meie olukord kõige hullem polegi, on näiteks austraallasi, kes alles kaks kuud tagasi Belgiasse jõudsid ja juba kodudesse tagasi saadetakse...
Kõigele tipuks pean Eestisse jõudes kaks nädalat karantiinis olema.
Tegelikult räägin natuke lõbusamat juttu ka. Vaja ju teid kurssi viia.
Eelmisel esmaspäeval käis Belgia riiklik telekanal RTBF ajalootunnis filmimas. Miks? Kuna minu kooli kurikuulus kahenädalane koolilõpureis Itaaliasse tühistatigi ära. Aga mis saab sellest kopsakast rahasummast, mis 140 õpilast selle eest maksid? See ongi põhjus, miks filmima tuldi.
Lõppudelõpuks peaksime ikkagi enamuse rahast tagasi saama, aga muidugi mitte kogusummat. Huhh!
Märtsi alguses toimus minu linnas Nivelles'is karneval, mis on üle kogu Belgia kuulus, kuid mitte ka kõige kuulsam ja uhkem. Belgia folkloor!
Vikipeedia sõnul on karneval suure paastu eelne rahvapidustus.
Laupäeval oli lastekarneval, pühapäeval õige karneval, esmaspäeval mingi õhtune värk keskväljakul ja saluut ning teisipäeval samamoodi. Proovid on veel kahel eelneval nädalavahetusel. Tihe kava.
Põhiline ja olulisim karnevalipäev on pühapäev, kus gille'id alustavad juba kella kolmest-neljast hommikul erinevate gille'ide kodust-kodusse käies, kus süüakse-juuakse. Gille'iga peab alati trummimängija kaasas olema, nii et kui tualetisoov, siis lärmakas kaaslane kaasas. Kuna karneval mööda minu kodutänavat raudteejaamast keskväljakuni suundub, jäi meil karnevalist osa saamiseks vaid uksest välja astuda. Miinuseks on see, et kella neljast hommikul trummipõrinat kuulma hakkasime.
Gille'id on need ümarad ja vahel sulekübaraga mehikesed, kes "tantsivad" ehk pigem tammuvad mitmekümne erineva laulukese järgi (väga keeruline üksteisest eristada). Lisaks loobivad nad veriapelsine. Tundub kahtlane, eks? Tegelikult peletavad nad oma puukotades päev otsa tammumisega talve eemale ning loobivad inimestele apelsine ehk Päikeseid, mille kättepüüdmine õnne toob. Seega on nad lõppkokkuvõttes heatahtlikud.
Üldiselt polnud mulle see kõik niiväga veider, kuna laulu- ja tantsupeol on siiski mingid sarnasused, aga Belgia karneval on veidram ja naljakam, Eesti pidustused seevastu tõsisemad. Siin on üliolulisel kohal õlu ja enamiku inimeste jaoks on see lihtsalt üks suur-suur pidu. Inimesed naeravad ja lollitavad. :-) Hiljem oma päevale järele mõeldes oli imelik küll, et mitu tundi pühendunult apelsine püüdes ja veidrale trummipõrinale kaasa sammudes veetsin. Absurdne. Lisaks olid pärast kõik kohad konfette täis...
Panen kohe kaks videot:
https://youtu.be/3oHvU-PPH0s (näitab peamiselt gille'ide tegevusi)
https://youtu.be/n-hdlSLU_jY (toimub minu tänaval ning gille'ide sammumine põhimõtteliselt minu maja ees, võib-olla on vahel mindki näha)
Emma peale kooli Kalevi komme degusteerimas, mille issi-emme mulle saatnud olid, et oma klassile sünnipäeva puhul jagada saaksin. Pärast pooleaastast mittemaitsmist sain aru, et peaaegu kõik Kalevi kommid on rummimaitselised. Õnneks õnnestuski mu viimasel koolipäeval kommid ära jagada, kuna siis oli juba kooli ärajäämine ette teada. Mõne rummikommi peale tehti klassist ikka koledaid nägusid küll. Emma lemmikud on Pilvekesed ja ananassikommid. Õues on soooee!
Marie minu juures meie tehtud blondie't söömas.
Minu sünnipäev!
Reedel sõime kodus vahetuspapade ja Fabien'i perega Kreeka toitu. Tore ja maitsev oli!
Laupäeva õhtul pidasin sõbrannadega sünnipäeva, kuhu segastel asjaoludel vaid 2 sõbrannat tuli. Hommikul tegime pannkooke. Ka oli tore!
Belgias on tõeline kevad kätte jõudnud. Eile oli varjus 16 kraadi. Ühel hommikujooksul avastasin, et metsake, mille detsembris leidsin on paksult nartsisse täis. Nimetasin selle "Lihavõttejänese võlumetsaks". Armastan!
Hiljem oma ootamatult varasele lahkumisele mõeldes olen aru saanud, et mu vahetusaasta ei saaks kunagi olla selline, nagu ma seda ette kujutasin ehk "normaalne", sest elu pandeemia keskel seda pole. See, miks ma pean lahkuma, ei sõltu minust ega kelleski teisest (kui, siis ehk lohakatest hiinlastest :-) ), mistõttu mul vaid sellega leppida jääb. Olgugi et veel nädal aega tagasi olin koolis uusi sõpru tegemas ja mul oli kõikide eesmärkide täitmisesse motivatsiooni ja usku, siis isegi kui saaksin jääda, ei saaks ma oma plaane ja unistusi täita, kuna kooli pole ja pole tõenäoliselt kauemaks kui viis nädalat.
Pühapäeva õhtul pärast jalutuskäiku leppisin ja otsustasin, et pean oma viimaseid tunde, päevi või nädalaid siin nautima ja Eestis kurb olema. Nii ma nüüd üritangi, võtta viimast.
Mul on Belgias veel palju asju teha. Ja ma tulen veel siia tagasi ja teegi kõik ära. Side minu ja Belgia vahel on igavene. Mul on siin inimesed, kellega olen igavesti seotud. Ja ma olen selle eest tänulik.
Nautige oma päeva, nagu see oleks viimane!
Birgit Belgiast