Tere!
On laupäev. Istun kassidega aias, päevitusriided seljas ja klaas vett jää ja laimiga laual. Ilm on olnud väga muutlik, hommikuti ja õhtuti on olnud külm ning päeval palav. Täna on aga väga soe ilm, pakuksin, et päikese käes nii 27 kraadi. Paari tunni pärast saabub Stella külla (teine vahetusõpilane Eestist) ja homme osalen Nivelles’i poolmaratonil 12km jooksus. Tõenäoliselt esimest ja viimast korda elus!
Olen nüüdseks koolis käinud 7 täispikka koolipäeva, pluss esimene päev, mil oli aktus ja klassijuhatajatund. Selles postituses kavatsen teiega jagada minu esmamuljeid oma koolist Belgias, Collège Sainte-Gertrude’ist.
Aga alustan algusest. Belgias minnakse kooli 6-aastaselt ning seal käiakse 12 aastat, nagu Eestiski, kuid see ei jagune mitte 9 aastat kestvaks põhikooliks ja 3 aastat kestvaks gümnaasiumiks, vaid 6 aastat kestvaks école primaire‘iks ning 6 aastat kestvaks école secondaire’iks. Vähemalt école secondaire‘is jooksevad klasside numbrid väiksemast suuremaks ehk viimane klass on 6. klass, mida nimetatakse ka rhétoks. Iga kooliaasta detsembris ja juunis on eksamid (võib-olla on veel millalgi, pole täpselt aru saanud), mis lõpuklassis on eriti suure tähtsusega (ha-ha). Lõpuklassi tippsündmus on koolilõpureis, mis minu koolis on bussireis Itaaliasse lihavõtete vaheaja ajal, kestab 15 päeva ning maksab... Rohkem kui keskmine klassiekskursioon Eestis. Pole veel kindel, kas ma sinna lähen. ;)
Minu klassiks on 6C klass, kus õpib 25 õpilast, 15 tüdrukut ja 10 poissi. Kui õigesti mäletan, on kokku 4 paralleeli. 6. klass on école secondaire‘i lõpuklass ehk rhéto. Minu klass on ajaloo suunaga ning pooled õpivad ka ekstra teaduseid ja pooled ekstra hispaania keelt. Oma klassist on mul siiani olnud ainult kõige parem mulje, paljud on hästi hoolitsevad ja abivalmis.
Ootamatu asi on, et mu klassis on veel üks vahetusõpilane, kes on USAst ja ka 18-aastane! Ta on hästi tore, aga ma tunnen, et see ei mõju meie kummagi klassi sulandumisele hästi, et meid 2 on. Aga ma üritan ja loodan, et ta ka!
Veidi minu märkamistest koolis:
RIIETUS
Keskmine tüdruk kannab kitsaid helesiniseid teksaseid, tenniseid ja käekotti (tavaliselt ühe kindla firma käekott, mille firmanime ma veel tuvastanud pole). Üks klassiõde rääkis, et see maksab 200-300€. Pea ükski tüdruk ei kanna seelikut. Ütleks, et Eestis kannavad selliseid pigem tädid. Poistel nii ühtset stiili pole, aga kindlalt võin öelda, et ka keskmine poiss kannab tenniseid.
Üldiselt on riietusreeglid suhteliselt samad, mis Eestis. Näiteks ei tohi olla needistatud, juuksed mingit hullu värvi, lõhkiseid teksaseid ei tohi kanda, kooli ei tohi tulla lühikeste pükstega ning seelik ei tohi olla lühem kui põlvest 10cm... Siiani olen näinud mitmeid riietusreeglite rikkumisi, nii et pole kindel kui karm sellega ollakse.
Mina olin aktusele läinud pikkade varrukatega lühikese tumeda kleidiga, jalas kingad. Tundsin ennast siis nagu tulnukas, kuna pea kõigil olid jalas tennised ning teksased.
KOOLIIKORD
Tavaliselt hakkavad tunnid 8.20 ja lõppevad 15.30, välja arvatud kolmapäev, mil tunnid alati kell 12 lõppevad. Koolipäevas on 2 vahetundi. Esimene, mida nimetatakse récréationiks, kestab pool tundi (10.50-11.10), teine on tunniajane söögivahetund, mis on 12.50-13.50. Muidu tundide vahel vahetunde pole, nii et on vaevalt aega teise koolimajja tundi minna või klassi vahetada. Vahetunni ajal paneb õpetaja klassi lukku ning kõik peavad õue minema. Kooli alalt välja saab ainult kindlat sorti koolikaardi ette näitamisel, mis kinnitab, et sa elad Nivelles’is ning oled täisealine.
Tore on see, et siiani on tundides olnud vaikus ning paljud on väga aktiivsed küsimustele vastajad ja kaasarääkijad. Üks vahetusisa ütles, et Belgias ongi kõikjal niimoodi.
KOOLITOIT
Söögivahetund on tähtis suhtlemise ja sotsialiseerumise osa koolipäevas. Tavaliselt minnakse sööma koolialalt välja, näiteks Nivelles’i peaväljakule. Süüakse muidugi kodust kaasa võetud tartin’e ehk Eesti mõistes võisaiu. Ja nii iga päev... Või ostetakse linnast krõpsu, sandwiche või friikartuleid.
Récréation’i ajal näksitakse kas šokolaadi, vahvleid (jaa, belglased söövad neid päriselt ka!) või puuvilja. Ühesõnaga, kogu aeg süüakse! :)
Minu vahetuspere teeb väga head toitu, nii et minul on nende koolipäevade jooksul tartin’e süüa õnnestunud vaid korra. Aga ka see oli tavapärasest tibake erinev, nimelt pestohummuse, mozzarella ning salatiga. Muidu olen söönud eelmisest õhtust alles jäänud toitu, nagu ratatouille’d, pestopastasalatit, läätse-tomati salatit jne. Hea on!
MATERJALID JA TÖÖVAHENDID
Minu koolis raamatukogu pole, mistõttu õpikud tuleb endale ise soetada. Kui oleksin pidanud ostma kõikidesse ainetesse õpikud, oleks mul kokku läinud midagi 300 euro kanti... Siiani pole ma pidanud endale ühtegi õpikut ostma, kuna õpetajad lihtsalt ei kasuta neid. Mulle see raha mõttes sobib!
Kuna õpetajad õpikuid ei kasuta, siis annavad nad pea iga tund õpilastele mingeid pabereid, mis on nii õpiku kui vahel ka töövihiku eest. Esimest korda elus pole mul matemaatikas õpikut! Lisaks ei kasuta siin pea keegi vihikuid, vaid paberilehi, mille paberiplokist välja tõmbad ja oma kaustiku vahele paned. Niisiis on igaühel kaustik, kus on väga süstemaatiliselt kõikide õppeainete materjalid paigutatud.
Üldse teevad kõik väga hoolsalt ja korralikult märkmeid, mistõttu mina oma vihikute ja märkmete stiili suure kahtluse alla olen seadnud. Mul on vahel lihtsalt kõik natuke sota-puta ning põhieesmärk on, et ma saaks ise aru ja et paberit kuluks võimalikult vähe. Nendel on kõik piinliku täpsusega arusaadavalt ja süstemaatiliselt grupeeritud, joonitud ja värvitud ning paberikulu ei tundu mingit tähtsust kujutavat.
Osad kirjutavad mingite veidrate kirjutusvahenditega, mis on sulepea otsaga, aga välja näevad nagu lastele mõelnud tintenpenid, sellised paksud, lühikesed ja värvilisest plastikust. Lisaks joonivad nad värviliste tekstimarkeritega pea kogu teksti üle, mis lehekestel on.
PABERID, PABERID, PABERID
Ma pole kunagi kokku puutunud nii paljude paberitega kui siin, Belgias. Pihta hakkab see juba kodus, nimelt potsatavad ukse postiavast tuppa igapäevaselt kirjad, mis minu kodus Eestis on haruldus. Siis koolis, esimesel päeval sain nii kümmekond paberit, mis kõik pidi allkirjastama ja täitma. Ja puudumiste põhjendamiseks tuleb ka viia allkirjastatud paber...
JOURNAL DE CLASSE
Koolipäevik Belgias pole päris sama, mis koolipäevik Eestis. Kui Eestis pole see gümnaasiumis isegi kohustuslik, siis siin on. Journal de classe on A4 suurusega paks raamat, kust võid leida paberilipikud puudumiste ja hilinemiste põhjendamiseks ja veel sajaks juhtumiks. Ja muidugi tuleb kõik allkirjastada. Lapsevanem peab iganädalaselt päevikusse allkirja panema, et võsuke on kõik korrektselt täitnud. Selline protseduur on meil Eestis allkoolis. Iga päev tuleb kirja panna ained, siis on lahter tunni sisu jaoks (tavaliselt ütleb õpetaja selle tunni alguses) ning vajadusel kolmandasse lahtrisse märkida ka kodutööd. Eestis on selleks kõigeks e-Kool ja Stuudium... Isiklike märkmete tegemiseks koolipäevikus ruumi pole, mistõttu soetasin endale ka teise päeviku eraelu jaoks. :)
Esimesel koolipäeval, kui oli aktus, ei pööratud minule ja USAkale pea üldse tähelepanu, mistõttu olime natuke üllatunud. Olime mõlemad arvanud, et tõmbame rohkem tähelepanu ja inimesed tulevad meiega ise rääkuma. Järgnevate päevadega on asi ainult paremaks muutunud.
Oma õiget tunniplaani pole ma veel saanud, loodetavasti saan selle järgmisel nädalal. Siis teen ka postituse tundidest ja sellest, mida täpselt me seal teeme.
Kuulmisteni ja nägemisteni
Bibi