Kätte on jõudnud uus kümnend, uus aasta, uus kuu ja uued tuuled. Mina jutustan seekord siiski veel kõigest vanast - detsembrikuus aset leidnud jõuludest.
21-29 detsember olime vahetusperega Prantsusmaal Bretoonimaal vahetusisa pere juures, kust ta ka ise pärit on. Belgiasse tuli ta elama siis, kui asus Brüsselisse ülikooli õppima.
Juba augustis hakati mind selleks jõulunädalaks vaimselt ette valmistama. See pidi olema "nädal söömist", kus laua tagant vaevu ära saab. Seekord oli teiste sõnul siiski tavapärasest liikuvam jõulunädal, kuna mina pidin ju natuke Bretoonimaad näha saama ja ringi käima. :)
Kokku oli meil 3 suurt jõuluõhtusööki: Camille' (vahetusisa) vanaema juures, Camille' kodus ja Camille' isa juures.
21. detsembril pakkisime kompsud ja endad autosse ning asusime nii kuuetunnisele autosõidule. Tagaistmel olid mulle seltsiks Camille' Lille'is elav õde ja tema peika.
Sõitsime läbi Normandia regiooni, millest tegin kaks aastat tagasi prantsuse keele tunnis esitluse, mis oli minu prantsuse keele õpingute täitsa-täitsa alguses. Nägin kaugelt kuulsat Mont-Saint-Micheli ning sõitsime üle Normandia silla, mille all voolab ka Pariisis voolav Seine'i jõgi.
Camille' vanemate maja on imeline! Väga vapustav, tõepoolest. See asub Põhja-Bretoonimaa mereäärse linna kesklinnas, mil nimeks Saint-Brieuc. Söödi õhtust ja muljetati.
22. detsembril toimus lõunasöök Camille' vanaema juures, kellest olin väga palju kuulnud. Seal olid peale meie ka Camille' õde ja vend, nende neli nõbu ja muidugi nende vanaema. Sain vanaemalt jõulukingiks Bretooni küpsiseid ilusas metallkarbis. Õhtul läksin kell kaheksa magama, sest arvasin, et olen haige, aga võib-olla olingi.
23. detsembril arvasin natuke ikka, et olen haige. Sel päeval käisime Saint-Brieuc's jalutamas ja lugesin raamatut. Rahulik ja kodune päev oli. Aga selles majas oli lust ka terve päev toas olla, kuna seal on nii mõnus-ilus.
24. detsembril alustasime kell 10 väikese tiiruga Bretoonimaal. Autos mina, Fabien, Camille' õde Violette, tema koer, Fabieni ema ning tema kaasa, kes olid ka jõule Bretoonimaale veetma tulnud. Külastasime Plouhat, Bréhec'i ja Paimpoli. Ühes rannas olevas restoranis sõime kõik "kohustusliku" Bretooni galeti, mida olin tegelikult juba enne proovinud, kuna iga kord, kui keegi meile sealtkandist külla tuleb, on tal turult ostetud krepid-galetid kaasas. Restoranis oli naljakas õhkkond, kuna oli ju jõululaupäev. Lisaks käisime autrikasvanduses austritel järel, huvitav kogemus taaskord.
Paimpolis oli linnatänavatel suur rahvamass ja täitsa jõulune elevust täis meeleolu. Huvitav asi on see, et sellistes pisikestes linnakestes lasti üle linna jõulumuusikat, mis kippus olema ingliskeelne.
Sooviksin lähemalt jagada vahetusisa kodus toimunud jõulusöömaaega.
1) Apéritif: miniburgerid, mini-bagel'id, topsikesed mingisuguse peedikreemiga, läätsesalatiga ja mingisuguse riisiroaga. Joogiks crémant d'Alsace.
2) Eelroog: mereannid: austrid, merekarbid, tõrikodalased (keeruline oli tõlget leida!), minikrevetid. Kõigist nendest mereelukatest olin maitsnud vaid krevette ja austreid, aga viimaseid ka Belgias elamise ajal. Joogiks valge vein.
Igaüks, kes kuuleb, et Läänemeres pole austreid, saab šoki osaliseks. Jah, inimesed, teile uudiseks, et mered on erinevad.
3) 2. eelroog: vahetusisa vanavanemate tehtud foie gras ja joogiks magus valge vein, mil nimeks Monbazillac.
KINGIPAUS - ma pole vist kunagi nii palju kingitusi saanud, võib-olla ehk väiksena, kui mänguasju kingiks sain... Kokku sain kuus-seitse kingitust. Mina kinkisin hostisadele vanaema Elle kootud villased sokid ning teistele pakikesed minu tehtud piparkookide ja kaeraküpsistega.
4) Pearoog: coq au vin jaune (kooreses kastmes ahjukukk küüslauguste tambitud kartulitega), mina sõin kuke asemel lõhetartari. Joogiks väga peen kollane vein.
5) Trou Normand: pitsike calvados't jäätisega, nende sõnul on see seedimist soodustav ja kõhtu ruumi juurde tegev.
6) Juustutaldrik: ei mina enam tea, mis erinevad juustud seal olid... Joogiks punane vein.
7) Magustoit: kastanikreemiga bûche de Noël ehk sõna otseses mõttes jõuluhalg (puuhalukujuline kook), mida söövad jõuludel nii belglased kui prantslased ning succès (karamelline krõmpsuva metspähklikaramelliga kook). Magustoit oli mu lemmikosa õhtusöömaajast! Asja tegi eriti heaks see, et Camille' ema ja vanaema olid need ise teinud.
Mulle hakkab tunduma, et siin serveeritakse kohvi alati peale magustoitu, kuid Eestis ikkagi magustoidu ajal, et saaksid koogitükikese peale kohvilonksu võtta. Õhtuti juuakse décaféine’i ehk kofeiinivaba kohvi ning tisane’i ehk looduslikult kofeiinivaba taimeteed.
Muidugi oli toit eesti jõulutoidust täiesti erinev ja seetõttu minu jaoks mitte üldse jõulune, kuid teistmoodi oli näiteks ka see, et kui Eestis alustame söömist näiteks kell viis õhtul ja lõpetame kell üheksa (või varem, oleneb), siis siin alustasime kõige varem kell üheksa ja lõpetasime kella kolme paigus öösel. Ja muidugi, Eestis pole ma kunagi toitu erinevate käikudena söönud. Ha-ha! Ja muidugi, eesti toitude juures pole kindlal joogil niivõrd olulist kohta toidu juures. Ha-ha-ha!
25. detsembril oli jõulu-brunch. Hiljem käisime ühe linnakese rannas jalutamas ning Camille' õdede ja Violette'i koeraga meres kiirujumas, mis oli niiiii tore! Vees oli nii 14 kraadi ehk umbes sama temperatuur kui õhus. Peale seda jõime hostisa vanavanemate tehtud hõõgveini ning sõime jõuluküpsiseid. Tore mälestus!
26. detsembril käisime linnas nimega Dinan, mis oli justkui üks võlulinn Šotimaal. Selline Harry Potteri linn. Ma polnud sellist laadi selliste majade ning pinnavormidega linna varem näinud. Õhtul toimus jõuluõhtusöök Camille' isa juures.
27. detsembril käisin hommikul jooksmas. Jooksin mööda kunagist jõeorgu peaaegu mereni välja. Tagasitee kesklinna oli võhmale võttev: ülesmäge orust välja...
Hiljem läksime , kus jalutasime lõputus rannas, kus jalutas palju inimesi - tore. Selles linnas proovisin ka bretooni koogikest kouign-amann'i, mis oli maitsev küll: 40% tainast, 30% võid ja 30% suhkrut...
Mõtlesin, et võiksin tegelikult küll kuskil Bretoonimaa künkal mereääres pisikeses kivist siniste aknaluukidega majas elada, kus öistes tormituultes ulub, aga toas on ikka soe. Ilus-ilus.
28. detsembril käisin samuti jooksmas, seekord ringiga rohkem linnas. Õhtul poetiir, et ka koju uusaastaööks austreid ning Bretooni liivaküpsiseid oleks.
29. detsembril hüvastijätud ning kodu poole. Kuigi seekord oli mul sama vähe ruumi kui minnes, on siiski mõnusam, kui auto on asju, mitte inimesi täis.
Bretoonimaa on nii ilus! Seal, mere, tuulte ja vihma rüpes, tundub hea ja ilus elada. Näiteks Belgiaga võrreldes palju loodust, merd ja vaikust. Lahe tundub ka mööda kaljust rannikut matkata.
Ja kui kuulduste järgi sajab Bretoonimaal koguaeg, siis meie nädala ajal sadas ainult öösiti!
Võib-olla olen sellest juba kirjutanud, aga kui Belgias tehakse tervituseks üks põsemusi (alustatakse parema põsega), siis Prantsusmaal tehakse kaks (alustatakse samuti parema põsega). Tihti juhtus Bretoonimaal olles nii, et belglane unustas, et peaks tegema kaks musi, aga prantslane oli juba hakanud teist ka tegema ja siis oli natuke naljakas või kohmetu olukord.
Igal hommikul kööki jõudes tuli siis igaüks läbi musitada ja tõenäoliselt küsiti: "Ça va ?" või "Tu as dormi bien ?" ehk "Läheb hästi?" või "Kuidas magasid?". Unega seotud küsimused on üldse väga popid, mida minu meelest Eestis iga hommik kõigilt küll ei küsita...
Ka pärast kinkide avamist musutasid kõik üksteist läbi, mis oli ka minu jaoks teistsugune kui Eestis, kus ma vähemalt oma mäletamist mööda kõiki kingitegijaid küll läbi ei emba. Ja muide, et asi veel keerulisemaks teha, tehakse teatud pidulikel puhkudel vahel ka kolm või isegi neli musi!
Kuigi enne vahetusaastat öeldi YFU poolt ikka, et pigem tuleks alati musi alati teha, kui kahtlus on, siis reaalsuses oli see ikkagi mulle kui eestlasele nii veider ja võõras asi, mida teha, et sageli otsustasin mittetegemise kasuks. Üritage ise ette kujutada, kui imelik on oma põsk võõra inimese põse vastu panna ja musi häält teha... Ja lisaks, seda ikkagi alati ka ei tehta. Nüüd olen musitamisega suhteliselt harjunud ja tõesti, ebaviisakuse vältimiseks on parem alati seda teha. Vahetusaasta alguse poole oli mul küll eriti hommikutel raske, näiteks külas olles nii kümnele ja peaaegu võõrale inimesele teha (kaasaarvatud beebile!).
Nüüd on mu prantsuse keel sellisele tasemele jõudnud, et kuulen mingil määral dialekte-aksente. Keskmine prantslane räägib ikka teistmoodi kui keskmine belglane. Prantslane räägib rohkem... prantslase moodi, niimoodi nagu kuuled tõenäoliselt prantsuse filmidest. Belglased räägivad laulvamalt, kuidas ka mina oma laulva eesti aksendiga tõenäolisemalt räägin. Ma polnud sellele varem mõelnud, aga eesti keeles on õiged rõhud väga olulisel kohal ja harilikult kipuvad need sõna algusesse jääma, mis prantsuse keeles on täiesti vastupidine. Camille'i vanaema ütles, et ma räägin natuke belgia aksendiga. Ha-ha-ha!
Igatahes jah, lahe, et valisin oma vahetusriigiks siiski täitsa teistsuguse kultuuriga riigi, olgugi et Belgia ei tundugi Eestist niiiii kaugel olevat.
Olen tänulik, et sain veeta oma jõulud Prantsusmaal selles kaunis Prantsusmaa osas.
Aitäh! <3
Birxu